Ülle Ernits: Kursuse „Eetika ja religioosne mitmekesisus“ välipraktika Tallinnas
Välipraktika eesmärgiks oli külastada mitmeid mittekristlikke usugrupeeringuid ja rakendada auditooriumis kuuldut reaalses elus. Meie külastused toimusid 29.–30. aprillil. Meie rühmake oli suhteliselt väike, ehkki kogunenud oli mitme õppekava üliõpilasi. Mina kajastan külastusi religiooniuuringute esimese aasta magistrandi pilgu läbi. Kevadeks on küll palju kursusi läbitud ja palju energiat enam ei ole, sest enamus meist töötab ja tegeleb igapäevaselt õpingute ja töö ühildamisega, aga välipraktika on köitev ikkagi.
Esimeseks külastasime juudi sünagoogi ja juudi muuseumi (Karu 16). Kuna ma ise sinna minna ei saanud, siis sain abi kursusekaaslaselt, kes märkmeid tegi. Tema pani kirja nii: „Sünagoogi sisenemiseks pidime läbima turvaväravad ning uksel olid turvamehed. See tundus üsna võõrastav, kuid kui mõelda, millised on Iisraeli reisidel tolli ja piirivalve turvaprotseduurid, siis tundus see sisenemine isegi üsna lihtne. Meid tervitas sõbralik eesti keelt rääkiv vanem meesterahvas, kes kõigepealt tutvustas sünagoogi ajalugu ning hoonet ning seejärel saime siseneda palveruumi, kus saime juudi kommete ja õpetuste kohta kuulda ja küsimusi küsida. See ruum oli väga kaunis ja ümberringi olid kaunid granaatõunapuu motiivid ja väljalõiked. Väga huvitav oli märgata, kuidas see muhe meesterahvas looritatult oma arvamust ja hinnanguid andis. Ta ei kiitnud heaks äärmuslikumate juutide sabatikeeldusid, kuid ta ei peatunud neil ka pikemalt ning ei rõhutanud seda, et milline käitumisviis õige võiks olla. Vestlus oli meil elav ning aeg lendas kiiresti, kuid ees ootas veel muuseumi külastamine.
Sünagoogi muuseumi külastasime ilma giidita. Koridoris, mis muuseumiruumidesse viis, oli mälestussein holokaustis hukkunud juutidele. Vastasseinal oli Teise maailmasõja eel sünagoogis töötanud rabi elulugu, mis oli ajaleheartiklite ja fotodega illustreeritud. Muuseumiruum oli väike ning ka seal oli palju Teise maailmasõja koledusi kirjeldatud. Väga südamlik oli näha esemeid, mida inimesed koonduslaagritest ja sunnitöölaagritest olid suutnud tagasi tuua ning kuidagi lootusrikkalt ja toredalt mõjus muuseumi väljapanek praegu kuulsate ja Eestis tähtsate juutide kohta.“
Reede teine külastus toimus Krišna Teadvuse Eesti Koguduse Jumal Krišna Püha Nime Templisse (Luise 11a). Puumaja uksest sisenedes oli tunda viirukite lõhna, värvid olid heledad ja valgust palju. Meid võttis vastu heatujuline preester Lennart, kes nagu hiljem selgus, on selles templis isegi elanud. Lennart ise aitas meie riietele koha leida ja juhatas meid templisse. Sisenemiseks pidime järgima Lennarti juhtnööre, helistama kellukest ja kummardama. Järgnevalt austasime vastavalt krišnaiitide tavale guru. Guru kuju oli elusuuruses ja väga tõetruu välimusega. Üsna ehmatav oli tema jalga puudutada, kuid see tekitas teistsuguse aegruumi tunde, mida oligi selles templiruumis viibimiseks vaja. Ruumi teises seinas asetses altar jumalatega, kelle rolle meile Lennart samuti selgitas. Kui sissejuhatus oli tehtud, siis palus ta meil lahkesti endale istekoht leida – küljega altari poole, kas põrandale või toolile. Nüüd järgnes lühike loeng krišnaiitide usu põhimõtetest, mille käigus saime näiteks teada seda, et suremine on nagu riiete vahetamine: keha on ajutine ja hing on igavene. Oma hinge eest hoolt kandmine on selle vajaduste rahuldamine ja see on ülekantav ka jumalale. Läbisime ka lühikese eksperimendi, pidime näitama, kus „mina“ asub. „Mina“ õige asukoht on südame piirkonnas, sinna minagi osutasin. Kõlama jäi mõte, et ühiskond peaks olema vooruslikum, tegema vooruslikke tegusid. Hing on isiksus ja on igavene. Kui Lennart oli lõpetanud loengu, siis küsimusi oli palju. Samas ruumis pakuti meile ka pühitsetud taimetoitu, mida aitasid jagada meie kursusekaaslased. Kui pearoog oli lihtsalt maitsev, siis magustoit pälvis minult lausa hääleka heakskiidu, mille Lennart (ta oli toidu ise valmistanud) kohe rõõmuga vastu võttis. Kui meil poleks olnud pingelist ajakava, siis ilmselt oleksime krišnaiitide juures terve õhtu veetnud. Seekord piirdusime magustoidu retsepti kaasa palumisega ja siirdusime järgmisele kohtumisele.
Järgmiseks sõitsime Lasnamäele, kus on suur ja kaasaegne Jehoova tunnistajate kuningriigisaal (Pinna 12). Majja sisenedes võtsid meid vastu naeratavad koguduseliikmed ja kui olime riided garderoobi pannud, juhatati meid üles ühte majas olevatest saalidest. Üldmuljena võiksingi tõmmata paralleeli kontserdimajaga. Fuajee ja saal olid sarnased. Saali sisenedes võis silm hoomata korralikku tehnikat ja lava. Lava oli üsna dekoratiivne. Tõepoolest, sisekujunduse järgi ei oleks mina küll arvata osanud, et oleme astunud sisse Jehoova tunnistajate kuningriigisaali. Kuid ega seinad polegi olulisimad, sisu annavad ikka inimesed ja seda me kohe kogeda saimegi. Tegemist oli aktiivse hoiakuga tunnistajatega ja üheks nende ülesandeks on jumala sõnumi kuulutamine. Kuna pandeemia ajal inimestega otse suhelda oli pea võimatu, siis oldi leidlikud – näiteks otsiti välja vanad telefoniraamatud ja hakati inimestele telefoni teel kuulutama. Selleks et me läbitut paremini mõistaksime, näidati meile simulatsioonina, kuidas tundmatule inimesele helistatakse. Helistajaks oli koguduse liige ja helistatavaks oli lahkelt nõus olema meie kursusekaaslane. Ausalt öeldes oli see päris hea simulatsioon, sest helistaja valdas metoodikat ja oli positiivne kuni keelduva vastuseni välja. Meile tutvustati ka piiblitööd, milleks on tekstide analüüsimine, nende põhjal filmide tegemine, tõlkimine ja näiteks saime näha ka piibli viipekeelset tõlget. Minule kui vanaemale avaldas muljet veel multifilm teemal „Tegutse targalt suhtlusvõrgustikes“, mis mõeldud noortele ja ka sotsiaalmeedias suhtlemist alustavale täiskasvanule. Kui ametlik osa läbi, saime küsida ja ka seekord oli küsimusi palju. Miks te ei pea sünnipäevi? miks te vereülekannet ei luba? jne. Küsijatena olime kohati kohe ägedad, aga vastajad muudkui naeratasid ja vastasid. Mina küsisin ühe naise käest, kas tal kurb ka on, kui inimesed ei ole kuulutusest huvitatud? Kuna enne olin teada saanud, et huvitujaid on vähem kui huvitatuid. Vastus oli aga vägagi õpetlik: tunnistaja tahab kuulutada ja keeldumine ei muuda tema meelt. Saalist väljudes ootas meid fuajees kaetud laud, millest ei puudunud ka vein. Saime veel arutada ja jätsime lahke pererahvaga hüvasti.
Olime esimese välipraktika päevaga ühel pool ja päeva kokkuvõtte tegime väiksemas ringis Telliskivi linnakus, kus õppejõud meid veelgi valgustas oma teadmistega.
Laupäeva hommikul kogunesime sünagoogi sabatiteenistusele. Enne jumalateenistust tuli rabi meiega rääkima ning seletas, mis meid ees ootab. Ta hoiatas meid ka, et teenistus saab üsna pikk olema, ja lisas, et naised võivad ülakorrusel nii istuda kui ka seista ning soovi korral meestele ülalt alla vaadata. Selle viimase märkuse peale vahvalt muheledes lahkus ta teenistust läbi viima. Liikusin naistele mõeldud kolmandale korrusele ja sealt avanes vaade teenistusele, eriti paelus alt saalist kostev meeste reibas-rõõmus laul. Naisi oli võrreldes meestega märkimisväärselt vähem. Laulud oli meloodilised ja nii mõnigi naine elas muusikale kaasa. Olin sabatiteenistusel esmakordselt ja alguses lihtsalt vaatasin. Esimeses reas all saalis torkas silma väike poiss, kes vuristas laule peast ja kõlava häälega. Sünagoog ise on kaunis hoone nii seest kui väljast ja kuna vähe oli teenistusel eesti, inglise või vene keelt, siis rändas pilk tahtmatult ringi ja nautisin kena vaadet. Ühel hetkel täheldasin, et olen hakanud teenistuse osalejatega samas rütmis kaasa kõikuma. Sabatiteenistus kestis üle kahe tunni ja silma torkas see, et asjaosalised tundsid ennast vabalt, rääkisid omavahel, toetudes tooralauale jne. Ehk on tekstide sisu tähtsam kui sirge ja kange olemine. Ja nii tore oli, et rabi meid tervitas!
Sünagoogist lahkudes olime aga päris näljased ja läksime esiteks lõunale Narva kohvikusse. Peale lõunat suundusime Ülemiste linnakus asuvasse Islami kultuurikeskusesse Turath, kus asub ka Tallinna mošee (Keevise 9). Sealne hoone ei anna oma väljanägemisega mõista, et sees käib moslemite usuelu. Kuna moslemitel oli ramadaan, siis oli ette teada, et me seal ei söö. Meid võtsid vastu mehed ja meid juhatati meeste saali, mis täidab ka mošee rolli. Põrand oli pehme vaipkattega kaetud ja saime ennast seal mõnusalt sisse seada. Meiega tuli kohtuma Eestis sündinud tatari juurtega noor mees, kellel pere ning kes õpib ja töötab. Ta rääkis meiega kaua ja vastas rahulikult ka meie kentsakatele küsimustele. Saime näiteks teada, et moslemina Eestis elamine on elustiil ning tema ei näe mitte piiranguid, vaid hoopis võimalusi. Aga veel, et moslemid ööbivad ramadaani ajal mošees, sest sellest on kasu usuelule, et eestikeelne koraan on väga raskepäraselt tõlgitud ja sellest on keeruline aru saada, et mehe raha on pere raha ja naise raha on naise raha, et enne abiellumist lepitakse tulevase naisega kokku, millist kingitust ta saada soovib jne. Juttu oleks taaskord jätkunud kauemakski, kuid võõrustajad soovisid meile ka muid ruume näidata ja nii nägime naiste korrust ja muid ruume. Kuigi me koos ei söönud, anti kaasa kaks pakikest maiustustega. Minule see kohtumine meeldis ja välipraktika lõpetuseks sobis Islami kultuurikeskus samuti väga hästi.
Kuigi reede ja laupäev olid päris väsitavad, jäi välipraktikast hea tunne – olime kohtunud kenade inimestega, saanud küsida, saanud kinnitust teoorias õpitule ja seeläbi ka ennast uuest vaatenurgast tundma õppinud.
Ülle Ernits, usuteaduskonna magistrant.
11. mai 2022